★Murtud süda★

 

Armastasin Sind,

ent tampisid mu mutta.

Ei väärtustanud mind,

mu vastu läksid sõtta.

 

Mul’ näkku valetasid

ning aina tegid maha.

Mind tihti alandasid,

Su jaoks vaid luges raha.

 

Süüdistusi pildusid,

ent truu, lojaalne olin

ning kuigi Sinust hoolisin,

mu vastu tõre olid.

 

Tuim olid minu vastu

ja üsna kidakeelne.

End tundsin mahalastult,

ma olin laibalaadne.

 

Kui tegin söögid valmis,

Sa eal ei tulnud koju.

Ma olin abivalmis

ka siis, kui jõid end purju.

 

Ei öelnud iial, millal jõuad,

kui Sind koju ootasin.

Ütlesid, et peaksin lõuad

siis, kui Sind ma toetasin.

 

Su käest sain aina sõimu,

et kõik on korrast ära.

Mul näitasid Sa võimu

ning varastasid sära.

 

Ütlesid, et pole ma

mingi õige naine.

Kuigi ise olid Sa

väga harva kaine.

Mind süüdistasid petmises,

kuid ise olid reetur –

Sa süüdi suhte tapmises,

see suhe ära neetud.

 

Sa oma sõpra suudlesid,

kui vaatasin ma pealt.

Mind suvaks eideks pidasid,

kui lahkusin siis sealt.

 

Kui telefonis alailma

naistega Sa flirtisid,

küsides Sul’t silmast silma,

siis Sa kõike eitasid.

 

Kui üksi peol Sa käisid,

mind jättes koju nutma –

ükskõiksena siis näisid,

kui läksid mind Sa reetma.

Koju jõudes märkasid

vaid oma vajadust.

Igapäev veel vihjasid –

mu’s näed Sa pettumust.

 

Sa endas ainult nägid head,

kuid olid egoist.

Loodan, siis kui lahkun, tead,

et oled nartsissist…

//Tegu on teosega, mis on vahetult enne lahkuminekut suures hingevalus kirjutatud.. Ei soovi selle teosega kedagi mustata ega süütunnet tekitada, vaid soovisin selle valu ja kibestumuse endast loomeinimesena läbi luule välja elada ja jagada siin, et inimesed, kes on olnud/on hetkel samas olukorras, teaksid, et nad pole üksi <3 .