★Seapesa★

 

Kopp on ees mul juba,

et kola täis on tuba –

mustad riided maas

ning katki aknaklaas.

 

Sitaks närvi ajab,

et kärbseist tuba kajab

ning kraamimist siin vajab

kogu fucking maja.

 

Miks plekke täis on põrand,

ei ole nõudki erand

ning miks haisvad konid

on eksponaadiks voodil?

 

Miks pole miski kombes

ja prügikastid umbes?

Miks tuba täitsa pime,

kas vool siin hoones ime?

Mind hullarisse viivad

need hapuks läinud piimad

ja tolmukiht mu ümber

ning haisev solgiämber.

 

On tervisega kehvad lood,

sest hallitusest astmahood

ning värsket õhku vähevõitu –

soovin lihtsalt minna sõitu.

 

Tahaks lihtsalt karjuda,

pasa eest ma varjuda,

jätta maha segadus.

Kas see oleks sigadus?

//Teos on kirjutatud puhtalt seetõttu, et väljendada, kuidas ümbritsev keskkond avaldab meie vaimsele tervisele tugevat mõju. Negatiivse mõju tunnetamisel tajume, et sellesse keskkonda edasi jäädes lihtsalt kaotame iseenda, muutudes kriitiliseks, ennast haletsevaks, kaitsvaks, soovides lihtsalt põgeneda ja kõik seljataha jätta. Kirjutasin teose seapesast puhtalt seetõttu, et näidata kõige lihtsamal viisil, kuidas ümbritsev keskkond meid mõjutab, ent sama saab öelda ka teistsuguse mõju (vägivalla kogemine nii vaimsel kui füüsilisel kujul, kahepalgelised sõbrad, õelad kolleegid, töö, mida ei armasta, jne) korral.

Seega soovin panna kõigile südamele, et kui see keskkond, milles viibite, ei anna Teile enam midagi positiivset juurde või ei  ole sellest enam mitte midagi õppida, siis lihtsalt lahkuge enne kui on hilja...

Armastusega,

LauRa